Lae alla

114 Pages·2009·6.29 MB·Estonian

RES MUSICA
—
nr 1 / 2009
Eesti Muusikateaduse Seltsi ja Eesti Muusika-
ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakonna
aastaraamat
TOIMETUS:
Urve Lippus, peatoimetaja
Kerri Kotta (muusikateooria)
Žanna Pärtlas (etnomusikoloogia)
Jaan Ross (muusikapsühholoogia)
Toomas Siitan (muusikaajalugu)
Anu Sõõro, toimetaja
TOIMETUSKOLLEEGIUM:
Mimi S. Daitz (New York City University, USA)
Jeffers Engelhardt (Amherst College, USA)
Mart Humal (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti)
Diana Krull (University of Stockholm, Rootsi)
Timo Leisiö (University of Tampere, Soome)
Margus Pärtlas (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti)
Johan Sundberg (Royal Institute of Technology, Rootsi)
Avo Sõmer (University of Connecticut, USA)
Res musicale avaldamiseks esitatud artiklid
retsenseeritakse anonüümselt kahe vastava valdkonna
asjatundja poolt.
Keeletoimetaja Triin Kaalep
Kujundus Tuuli Aule
Rävala pst 16
10101 Tallinn, Eesti
Tel.: [phone]
e-mail: [email protected]
www.muusikateadus.ee/resmusica
© 2009 EMTS, EMTA, autorid
Trükitud AS Pakett trükikojas
ISSN 1736-8553
4
Sisukord: 47
—
7 Karl Traugott Goldbach
Arthur von Oettingen ja tema
—
Toimetuselt orthotonophonium oma aja

kontekstis
9
— Resümee
Toomas Siitan
Baltisaksa ja eesti kultuuri- 71
ruumid 19. sajandi teise poole —
Seija Lappalainen
Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid
Fredrik Pacius ja Richard
ja identiteedikujundus
Faltin – kaks sakslast Soome
muusikaelu ehitamas
Resümee
21 Resümee
—
85
Martin Loeser
Akadeemilised muusikaõpetajad —
Fabian Dahlström
Läänemere piirkonna ülikoolides:
„Piae cantionese” traditsioon
ühe ametikoha loomisest ja
Soomes 1616–1900
kujundamisest 19. sajandil
võrdlevas perspektiivis Resümee
101
Resümee
—
29 Arvustused
— Aleksander Pulver: Jaan Rossi muusika-
Geiu Rohtla psühholoogilised capriccio’d. Jaan Ross,
Muusikaõpetaja koht Tartu Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast
(Tartu 2007)
ülikoolis 1803–1807
103
Resümee —
Kommentaar
39
Mart Humal: Kommentaar Oettingeni
—
ortotonofooniumi häälestuse kohta
Andreas Waczkat
Friedrich Konrad Griepenkerl 109
(1782–1849), Braunschweigi —
Kroonika
Collegium Carolinumi
Anu Paulus: Muusikateadusliku elu
professor ja Braunschweigi
kroonika 2004–2008
Lauluakadeemia esimene
113
direktor
—
Autorid
Resümee
5

Toimetuselt
Aastaraamat Res musica tahab olla eesti muusikateadlaste jaoks kõige laiemaks foorumiks, milles
avaldatakse artikleid kõigist muusika uurimisega seotud valdkondadest ja võimalikult rahvusvahelise
autorkonna poolt. Ajakirja eesmärgiks on arendada eestikeelset muusikateaduslikku diskursust,
kuid selle kõrval ka seostada seda nii meie enda kui väliskolleegide võõrkeelse diskursusega, mis
sõltuvalt keele valikust sageli orienteerub erinevatele mõtlemis- ja kirjutamistraditsioonidele. Seega
on eesmärgiks ka sünteesida praegu domineerivat ingliskeelset diskursust nii saksakeelse kui 20.
sajandil Baltikumis tugevalt esindatud venekeelse muusikateaduse traditsioonidega. Planeeritud on
avaldada nii üksikuid artikleid kui terviklikke numbreid eelkõige eesti keeles, kuid selle kõrval sõltuvalt
teemast ka inglise ja saksa keeles, igal juhul aga ulatuslike tõlgitud resümeedega. Peale uurimuslike
artiklite sisaldab aastaraamat arvustuste ja muusikateadusliku elu kroonika rubriigi.
Aastaraamatu väljaandjateks on EMTA muusikateaduse osakond ja Eesti Muusikateaduse
Selts. Kõik artiklid retsenseeritakse enne ilmumist vastavalt teemale akadeemilises uurimistöös
osalevate muusikateadlaste poolt ning nii kaastööde kui retsensentide leidmisel toetab toimetust
rahvusvaheline kolleegium. Viimasel kahel aastakümnel on eesti keele oskus rahvusvahelise
uurijaskonna hulgas laienenud, nii et ka eestikeelsetele artiklitele on võimalik saada tagasisidet
kaugemalt. Samas kavatseb toimetus kasutada võimalust tõlkida ühe köite kaastööd kas eesti
või võõrkeelde, kui artiklivalik moodustab temaatilise terviku ja võiks adresseerida spetsiifi lisemat
lugejaskonda (nagu näiteks eesti kultuuriavalikkus laiemalt; või mõnel teisel juhul näiteks
rahvusvaheline teatud teema uurijaskond).
Aastaraamatu esimene väljaanne sisaldab muusikaloo-teemalisi uurimusi. Selle artiklivaliku
algtõukeks oli 2007. aastal Tartu Ülikooli Raamatukogus toimunud konverents „Ülikooli muusika-
direktori amet 200” ja keskseks teemaks muusikaelu või muusika uurimine Läänemeremaade
ülikoolides 19. sajandil. Lisatud on mõned selle teemaga haakuvad üldisemad artiklid.
Urve Lippus
7

BBaallttiissaakkssaa j aja e eeesstit ik kuultlutuuruir-i- rahvuslike ideede levitamisel, märgib Tuglas
ometi, et laulupeole järgnes pigem rahvusliku
rruuuumm i1d9 .1 s9a.j asanjdain tdeiis tee pisoeo pleo ole
liikumise stagneerumine:
EEeessttii-- jjaa L Liiiivvimimaaaal:l k: koooroirsiesletsltidsi d
…legaliseerudes ja ikka laiemaid masse
jjaa iiddeennttiitteeeeddikikuujujunndduuss vallutades muutus rahvuslik liikumine ise
ka üldmeeleolulisemaks ning kaotas oma
——
agressiivse potentsi. Ta kaldus seniselt
TToooommaass SSiiiittaann võitluspinnalt ja peaaegu samastus selle aeglase
rahvavalgustustööga, mida nii menukalt oli teinud
Jannsen. Ja lõpuks kuulus tema lipukandjate hulka
igaüks, kes aga leidis isamaa ilusa ja emakeele
1990. aastate algul räägiti eesti muusikatead-
kõlava olevat. Kuid need teisejärgulised väärtused
laste hulgas palju paradigmamuutusest meie
just loiutasid ja lämmatasid liikumist rahvuslik-
muusikalises historiograafi as, kusjuures tookord
sotsiaalse nähtusena. Seesugust rahvuslust ei
uskusime end vastanduvat ajalookirjutuse
kartnud selle maa senised isandad kuigi suurel
nõukogudeaegsele traditsioonile, mis esindas määral, nagu nad polnud kartnud ka Jannseni
meile võõrast ja vaenulikku ideoloogiat. Samas kavatsetud laulupidu (Tuglas 1932: 27).
on Urve Lippus oma kirjutistes korduvalt
juhtinud tähelepanu sellele, et mingit eriliselt 1920. ja 1930. aastate kirjutistes kritiseeriti
nõukogulikku muusikalookäsitlust Eestis õieti sageli rahvusliku liikumise tegelaste alalhoid-
ei tekkinudki: eesti muusikaloo jutustamine likkust ja koostöövalmidust baltisakslastega,
ja kirjutamine toetus siin kogu nõukogude aja positiivse kangelasena nähti selles kontekstis
sellelesamale põhiskeemile ja peaasjalikult eelkõige Carl Robert Jakobsoni ning näiteks
koguni samale ideoloogiale, millest ta oli lähtunud peab Tuglas ka oluliseks rõhutada tema
oma kujunemise ja kanoniseerumise ajal 1920. demonstratiivset eemalejäämist esimesest
ja 1930. aastatel (Lippus 2002; Lippus 2008). laulupeost: Jakobson oli küll Tartus, kuid ei
Eesti kaasaegses muusikalookirjutuses võtnud peost osa isegi mitte pealtvaatajana
toimunud peamine suunamuutus on seotud (Tuglas 1932: 26). 20. sajandi esimesel kolman-
kitsalt rahvusliku vaatepunktiga, mis oli talle dikul sai eesti kultuuriloo kirjutamise kaanoniks
omane kuni 20. sajandi lõpukümnendini: nagu 19. sajandi teise poole rahvusliku liikumise
Eesti kultuuriloo puhul üldiselt, kalduti ka kujutamine kaheks leeriks lõhenenuna: leeride
muusikaloos varem piirduma üksnes eesti vastandamise peakriteeriumiks oli suhtumine
kultuuriruumi puutuvate faktidega ning mööda baltisakslastesse ja nende kultuuripärandisse
vaatama nii baltisaksa kultuuriruumist tervikuna ning sümbolkujudeks olid saksasõbralikule
kui ka nende kahe kultuuriruumi seostest. leerile Jannsen ja rahvusradikaalidele Jakobson.
Selle vaatekoha juured on juba 19. sajandi Vaieldamatult väga teenekat Jannsenit on
lõpus, ent see kinnistus 1920. aastatel – Eesti sealjuures sageli otseselt süüdistatud omakasu-
Vabariigi algusaegadel, mil siinsed haritlased püüdlikus koostöös baltisaksa aadlike ja vaimu-
ehitasid üles Eesti rahvusriiklikku identiteeti, likega ning koguni eesti rahvuslike huvide maha-
ning nagu identiteedi konstrueerimisel loomulik, müümises, süüdistuse aluseks on olnud Eesti
ei keskendutud sealjuures mitte üksnes Postimehe veergude sulgemine rahvusradi-
kujunevas kultuuriruumis ühiselt jagatavale kaalidele ja rüütelkonna väidetav rahaline toetus
„omale”, vaid ka võõrale ehk kultuurilisele ajalehele. Jannseni tegevuse ühekülgses, kitsalt
„teisele”, millele end vastandada – identiteet pole rahvuslikust vaatepunktist tõlgendamises on
mõeldav alteriteedita ja iga identiteedikogemus muutus toimunud alles viimasel aastakümnel.1
sisaldab muu hulgas ka „vaenlasepilti”. Selline saksavaenulik hoiak on eriti paradok-
Selline vaenlasepilt seostus 20. sajandi saalne eesti muusikalises historiograafi as,
alguse haritlaste mõttemaailmas eelkõige kus sai üldiseks tavaks käsitada saksa elemente
siinse baltisaksa kultuuripärandiga. Sajandi eesti muusikale olemuslikult võõrana, vaatamata
esimese kolmandiku valdavaid meeleolusid sellele et siinse kodanliku muusikaelu kõik
eesti kultuuriloo võtmeprobleemi suhtes esitleb struktuurielemendid on esmalt ilmunud balti-
vahest kõige sisukamalt Friedebert Tuglase saksa kultuuriruumis ning et siinse rahvusliku
mahukas monograafi a „Eesti Kirjameeste Selts”: muusikakultuuri tõus 19. sajandil toetub
muusikaloo seisukohalt on väga huvitav näiteks eeskätt sajandi algul Saksamaal aset leidnud
Tuglase ja tema põlvkonnakaaslaste suhtumine haridusreformidele (näiteks Hans Georg Nägeli
eesti kooriliikumisse, laulupidude traditsiooni ja Bernhard Christoph Ludwig Natorpi ideedele).
algatamisse Johann Voldemar Jannseni poolt
1869. aastal ning nende tähendusse rahvusliku 1 Eelkõige pean silmas Malle Salupere artikleid (Salupere 1999;
liikumise seisukohalt. Eitamata ürituse olulisust Salupere 2001) ning tema monograafi at (Salupere 2006).
9
Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi
teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid
ja identiteedikujundus
Sellel pinnal ilmekalt vastandlikena algatati heliloojate liedertafellikest paladest” (Vahter
1930. aastatel koguni kaks eesti muusikalugu: 1968: 61) ning eriti pidude vaimuliku repertuaari
erinevate alustekstidena ilmusid Elmar Arro suhtes – tavapäraselt moodustas see poole
„Geschichte der estnischen Musik” (Arro 1933) peo kavast – on see hinnang selgelt ülekohtune.
ning Anton Kasemetsa „Eesti muusika arenemis- Palju objektiivsemalt käsitleb esimese laulupeo
lugu” (Kasemets 1937), ning ainuüksi raamatute kava Rudolf Põldmäe: ajastu konteksti päriselt
sisukordi analüüsides jääb mulje, nagu arvestamata kasutab temagi hinnanguid
kirjeldataks neis kahte eri kultuuriruumi. „keskpärane” ja „vähetuntud”, ent tema lõplik
Omaaegset kultuurisituatsiooni arvestades hinnang on siiski positiivne:
on loomulik, et baltisaksa päritolu Elmar Arro
saksakeelne muusikalugu jäi omaaegses Üldiselt on laulupeo kava üsna kõrgel muusikalisel
situatsioonis suhteliselt marginaalseks tekstiks tasemel. Lihtsad, algajatele kohased palad
(kavandatud teist köidet sellele ei valminudki) puuduvad sealt täiesti. Äratab imestust, kuidas
säärane kava suudeti selgeks õppida, pealegi
ja Kasemetsa rahvusmeelne käsitlus sai aluseks
erakordselt lühikese aja kestel, ja harjumatus
ka hilisematele eesti muusikalugudele, üllatavalt
ühiskooris enam-vähem korralikult ette kanda.
sarnaselt nii Nõukogude anneksiooni tingimustes
Kahtlemata oli see noore eesti koorilaulu
(Vahter 1968, 1975) kui ka emigratsioonis (Aavik
maksimaalne saavutus, mis üllatas asjaosalisi
1965–69). endid ja laiemat üldsust (Põldmäe 1969: 55).
Eesti muusikalugudele on rahvusliku
ärkamisaja eesti kooriliikumise ja esimeste Nii nagu (balti)saksa omaaegsed laulupeod,
rahvuslike laulupidude käsitlused ideoloogiliselt algasid ka eesti ja läti 19. sajandi lõpu laulupeod
märgilise tähendusega. Otsides teed ajaloo- vaimuliku muusika kontserdiga ja tingimata
kirjutuse eeldatava objektiivsuse ja ajastuomaste kuulusid nende kõigi kavasse tuntumate saksa
ideoloogiliste hoiakute vahel, kujuneb näiteks kirikulaulude seaded. Põldmäe nimetab esimese
Anton Kasemetsa käsitlus eesti kooride eesti laulupeo kavas „kolme üldtuntud koraali
repertuaarist 1860. aastatel ja eriti esimese traditsioonilises seades” (Põldmäe 1969: 54) ja
laulupeo repertuaarist selgelt vastuoluliseks ta eksib siin ühes detailis, mida peaks pidama
(Kasemets 1937: 108–115). Kasemets alustab oluliseks ja mis heidaks ka pisut valgust
kava kirjeldusega väljapeetult objektiivses laadis, „kuulekale kirikumeelsusele”, mida Jannsenile
rõhutab selle tehnilist keerukust ning imetleb on rohkesti ette heidetud. Nimelt ei saanud
Jannseni kirjelduste toel ka nõudliku repertuaari laulupeo komitee võtta esitatavaid koraaliseadeid
head esitustaset. Seejärel annab ta aga subjek- Punscheli koraaliraamatust (1839), mis oli
tiivses toonis hinnangu (mis vastas tollal laiemalt selleks ajaks saanud Eesti- ja Liivimaa koolides
levinud hoiakule), kritiseerides kava üldist saksa- ja kiriklikus kasutuses ainuvalitsevaks (Siitan
pärasust, vastavust kooriliikumise varasemale 2000) – sellest raamatust võetud seaded
suunale, mida mõjutasid „saksasoost kiriku- olnuksid tõepoolest niihästi kohalikus kui
õpetajad ja nende mõjualused köster-kool- ka protestantliku kiriku üldises kontekstis
meistrid”, ning nimetab seda saksalikku ja laulu- traditsioonilised ja konservatiivsed. Kuna aga
peoga veelgi kinnistatud repertuaarisuunda vajati seadeid meeskoorile, mis juba iseenesest
ühemõtteliselt vääraks. Olulise kommentaarina on ebatraditsioonilised, siis võeti kavva hoopis
lisab Kasemets: „Jannsen oli maailmavaatelt kunstipärasemad, esitamiseks palju keerukamad
kristlik-kiriklane ja võttis rahvusküsimust ainult ja koguduselaulus harjumatud rütmiseeritud
sellest, mitte aga natsionalistlikust seisukohast” koraaliseaded meeskoorile, mille autoriks oli
(Kasemets 1937: 112–113). Pärast pikemat Tartu ülikooli muusikadirektor ja ülikoolikiriku
arutlust Jannseni mitte piisavalt rahvusliku organist Friedrich Brenner.2 Nende julgete ja
meelsuse üle tunnistab Kasemets lõpuks siiski: ebaharilike koraaliseadetega sekkus laulupeo
„…mis oleks ta saanud teha? Puudus ju tollal komitee ka omal ajal väga olulisse kirikumuusika-
eesti oma muusikaline looming veel täiesti…” alasesse diskussiooni koraalilaulu muusikalisest
(Kasemets 1937: 114).
Oma põlvkonnale tüüpilisel viisil rahvuslikult
2 Kavas olnud kolm koraali („Sionis köik wahhid hüüdvad”; „Kida
eelarvamuslik on hinnang esimeste laulupidude
nüüd Issandat minno südda”; „Meil tulleb abbi Jummalast”) vastavad
repertuaarile ka Artur Vahteri normiloovas käsit-
täpselt Brenneri koraaliraamatu (Brenner 1862) seadetele nr.106
luses nõukogudeaegses kogumikus „Eesti
(„Wachet auf ruft uns die Stimme”), nr. 65 („Lobe den Herren,
muusika I” (Vahter 1968: 54–126): tema sõnul o meine Seele”) ja nr. 21 („Ein feste Burg ist unser Gott”). Brenneri
koosnes see „peamiselt saksa teisejärguliste autorsust on seadete puhul oletanud ka Anton Kasemets (1937: 109).
10
Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi
teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid
ja identiteedikujundus
stiilist,3 eelistades rütmiliselt vaheldusrikast kaks olulisemat laulu – Lydia Koidula tekstidele
laulmisviisi, vastandus kirikus üldiselt valitsevale loodud „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind
laulutavale ning toetas kirikuringkondadeski surmani” – juba nagunii kavasse kinnitatud.
levinud arusaama, et rütmiseeritud koraalilaul Tähelepanuväärne on Jakobsoni ulatuslik eessõna
sobib oma keerukuse tõttu pigem koori- kui sellele noodiväljaandele (Jakobson 1869: 3–8) –
koguduselauluks (Raitmaa 2008: 261). Varem ilukirjanduslikus stiilis teravasisuline mõistujutt
pole tõstetud küsimust nende kolme koraalilaulu Vanemuise laulust ja selle kaotsiminekust
tekstitõlgete päritolust: needki erinevad tolle- ning võõrast sugu sortsipiigast ja tema edevast
aegseis ametlikes lauluraamatuis leiduvaist. laulmisest, millega rahvas kaasa läks. Mõistujutu
Laul „Meil tulleb abbi Jummalast”4 on pärit lõpuks väljendab Jakobson lootust, et „eesti
ametliku parandatud lauluraamatu prooviver- laulutalv” peatselt lõpeb ja et meil varsti pole
sioonist („Eesti Ma rahwa Uus Laulo-Ramat”, enam tarvis „võõraid ehteid kandes oma enese
Tartu 1864, nr. 403) ja seega on siin tegu kirikliku loomust ära salata” (Jakobson 1869: 8).
lauluraamatukomisjoni poolt heaks kiidetud
tõlkega; laulud „Sionis köik wahhid hüüdvad”5 ja Identiteedikujundus, kooriseltsid
„Kida nüüd Issandat minno südda”6 on aga pärit ja repertuaarisuunad
pietistlikust lauluraamatust, mille on avaldanud Eesti- ja Liivimaa kultuurilugu uurides on
eesti soost vaimulik ja hardusraamatute tõlkija seni olnud tavaks üpris rangelt eristada saksa-
Christian Friedrich (Kristjan Pridrik) Janter ja rahvuskeelset (nii eesti- kui lätikeelset)
(1801–1882) raamatus (Janter 1866) vastavalt kultuuriruumi. Tänaseks on hakatud selgemalt
nr. 185 ja nr. 66 (stroof 1, 5 ja 8). Need valikud nägema nende kultuuriruumide paralleelset
näitavad Jannsenit kirikulaulu äärmiselt eksistentsi ja tihedat seotust, samuti ei käsitata
traditsioonikeskses valdkonnas seega pigem neid enam tingimata vastasjõududena, vaid
muutustemeelsena, samuti on need seotud nähakse pigem nende koostööd. Eesti ja balti-
tema poolehoiuga pietistlikele usuliikumistele, saksa teguri kõrval pole eesti kultuuriloolased
mis eriti selgesti väljendub tema loodud seni aga küllalt tähelepanu pööranud kolmandale,
rohkearvulistes vaimulike laulude tekstitõlgetes.7 vene tegurile siinses kultuuriruumis – ilmselt
Jakobsoni ja Jannseni lahkarvamused esimese on selle põhjuseks olnud veendumus, et vene
laulupeo repertuaari asjus olid põhimõttelised: faktor ilmutas end peamiselt vaid võimu-
Jakobson pidas seda liialt saksalikuks ning aparaadis, loomata siinmail kuigivõrd terviklikku
püüdis peo lühikeseks jäänud ettevalmistusajal kultuuriruumi. Kolm põhilist tegurit – baltisaksa,
teha võimalikult palju algupärase eesti koori- eesti ja vene huvid – kujundasid 19. sajandi Eesti-
repertuaari hankimiseks (alternatiivina ja Liivimaal komplitseeritud pingekolmnurga.
aktsepteerinuks ta ka soome repertuaari). Eesti ajalookirjutus on selle puhul tegelnud
Lõpuks suutis Jakobson koostada vihiku viie eelistatult eesti-saksa ning eesti-vene suhete
Aleksander Kunileid-Saebelmanni meeskoori- uurimisega ning jätnud kõrvale kolmnurga
lauluga (Jakobson 1869), tsensori luba sellele kolmanda, saksa-vene külje, ent just see seoste-
pärineb aga alles 28. maist 1869 ning 18. juunil liin selgitaks meile oluliselt toonase baltisaksa
alanud laulupeo kava mõjutamiseks jäi see ühiskonna toimimise vastuolulisi motiive.8
lootusetult hiljaks, pealegi olid selle vihiku Kuna oleme baltisaksa ühiskonda näinud siinses
ajaloos domineerivana ning eesti rahvuslikke
3 Põhjalikum uurimus sellel teemal on Pille Raitmaa magistritöö, huvisid eelkõige opositsioonis nendega, pole
avaldatud (Raitmaa 2008). me piisavalt märganud asjaolusid, mis lasid
4 Orig.: Martin Luther, „Ein feste Burg ist unser Gott” (1529).
ka toonasel baltisaksa ühiskonnal tunda end
5 Orig.: Philipp Nicolai, „Wachet auf ruft uns die Stimme” (1599).
survestatuna ning panid baltisakslased võitlema
6 Orig.: Johann Daniel Herrnschmidt, „Lobe den Herren, o meine
oma kultuurilise identiteedi eest.
Seele” (1714).
7 Aastatel 1845–1860 tõlkis ja avaldas Jannsen kolmes kogumikus Baltisaksa identiteeti ehitati üles eriti alates
pealkirjaga „Sioni laulo-Kannel” üle tuhande laulu, mille autoriks 1830. aastatest väga ebatavalises situatsioonis:
oli saksa uuspietistlik äratusteoloog Friedrich Wilhelm Krummacher samal ajal kui ajaloolisel päritolumaal unistati
(1796–1868; teose originaal: „Zionsharfe. Eine Liedersammlung rahvuse ühendamisest riigiks, toimis baltisaksa
für Bibel-, Missions- und andere christliche Vereine. Nebst einer ühiskond Venemaa Balti kubermangudes mõneti
Zugabe von Liedern für häusliche Feierstunden”, Elberfeld 1827).
sarnaselt klassikalisele diasporaa-ühiskonnale,
Krummacherit peetakse oma ajastu mõjukamaks jutlustajaks, Goethe
nimetas tema jutlusi „narkootilisteks” ja need olevat kaasaegsete sõnul
vallandanud „rahvasterändeid”. Kogumikust „Sioni laulo-Kannel” 8 Seda teemat on uurinud mitmed Saksa ajaloolased, vt. näiteks
ilmus Tartus mitu kordustrükki. (Wittram 1954a; Wittram 1954b; Thimme 1938; Rauch 1970).
11
Baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi
teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid
ja identiteedikujundus
mille puhul on ühiskondlikul organiseerumisel trooniletõusmist (1855) ja eriti pärast Krimmi
eriline rõhk ja tähendus. Tsaaririigi venestamis- sõja lõppu (1856). Tallinnas oli esirinnas
tendentsid hirmutasid baltisakslasi eestlastest 1849. aastal rajatud Meestelaulu Selts (Verein
ja lätlastest vahest enamgi: pärast Põhjasõja für Männergesang zu Reval), mida juhtis linna
lõppu oli baltisaksa aadel nautinud talle Balti eri- muusikadirektor August Krüger ja mis oli ka
korraga antud privileege, ent eriti 1830. aastatel siinsete baltisaksa laulupidude korraldajaks
oli neid hakatud järk-järgult kärpima. Vene-saksa 1857. ja 1866. aastal. 1850. aastatel rajati aga
suhted pingestusid eriti pärast 1863.–1864. aasta veel kolm saksa kooriseltsi: meeskooriseltsid
Poola ülestõusu, mille tulemuseks oli vene Revaler Liedertafel (1854) ja Eintracht (1857)
šovinismi üldine tõus Venemaa läänepoolsetes ning Julius Jäckeli (Jäkeli) segakooriselts
kubermangudes ning vastukaaluks natsiona- (Jäckelscher Gesangverein, 1859). Nelja saksa
listlike meeleolude kasv konservatiivsemate seltsi aktiivne tegevus Tallinnas 1860. aastate
baltisakslaste hulgas, millega kaasnesid taas algul andis tõuke sama laadi seltside loomiseks
üleskutsed põlisrahva täielikuks saksas- ka siinses eesti ja vene kogukonnas.
tamiseks.9 Vene-saksa suhete seisu Balti Saksa mudeli eeskujul rajati 1864. a.
kubermangudes 1860. aastatel iseloomustab Tallinna vene kogukonnas muusikaõpetaja Poley
kõige paremini slavofi ilist publitsisti Juri ja kaupmees Jepinatjevi algatusel Laulusõprade
Samarini (1819–1876) ja baltisaksa ajaloolase Selts Gusli (Tšervova 2003), mis tegi algaastatel
Carl Schirreni (1826–1910) ajalooalaste vaadete tihedat koostööd seltsiga Revaler Liedertafel,
terav kokkupõrge omaaegses kirjasõnas: kui matkis algul suures osas saksa kooride repertu-
Samarin oli 1868. aastal Balti eriõigust ja aari (venekeelsete tõlgetega; Plaesterer 1929: 68)
baltisakslaste ühiskondlikku positsiooni Balti ning osales ka 1866. aasta baltisaksa laulupeol
kubermangudes teravalt rünnanud (Thaden 1974) Tallinnas. Aasta varem oli analoogiline vene
ja Tartu ülikooli vene ajaloo professor Schirren meestelauluselts loodud Riias (Bajan, 1863) ja
asus neid baltisaksa positsioonilt kaitsma 1865. a. rajati seal ka Vene Klubi (Hackmann 2007:
(Schirren 1869; Angermann 2005), ei maksnud see 300).10 Kuni 1880. aastate venestamislaine kõrg-
viimasele mitte ainult professuuri Tartus, vaid ta ajani, mis algas vürst Šahhovskoi määramisega
saadeti ka alatiseks maalt välja (Haltzel 1981). Eestimaa kuberneriks (1885), oli Gusli Tallinnas
Kui Aleksander III 1881. aastal Venemaa keisriks siiski ainus vene kultuuriselts. Järgmise olulise
tõusis, jättis ta Balti erikorra kinnitamata. vene seltsina rajati 1888. aastal Tallinna Vene
Baltisakslaste identiteedi loomise ja ühis- Seltskondlik Kogu. 1860. aastatel loodi ka
kondlike positsioonide kindlustamise peamiseks esimesed eesti kultuuriseltsid: Revalia (1863)
instrumendiks sai 19. sajandi keskel intensiivne ja Estonia (1865) Tallinnas ning Vanemuine (1865)
seltsitegevus – sajandi lõpul pidasid saksa Tartus.
vaatlejad väga arenenud seltsikultuuri just Valdavalt halvustavas tähenduses kasutatud
Venemaa Balti kubermangudele eriti iseloomu- omadussõnaga „liedertafellik” toovad eesti
likuks (Hackmann 2007: 296), näiteks teatas muusikalood esile saksa kooriseltside muusika-
1880. aastal ajaleht Revaler Beobachter (nr. 25, lise eeskuju 19. sajandi eesti kooride repertu-
02.02.1880; vt. Jansen 1995: 22–23), et ligi 44 000 aarile. Repertuaariseostes on aga ka olulisi
elanikuga Tallinnas oli 50–60 avalikes huvides tähendusvälju, millele pole piisavat tähelepanu
tegutsevat kodanikuühendust, ja kuigi ligi osutatud. Nii paradoksaalne kui see praegu
13 000 sakslast olid linnaelanike hulgas selges ka tundub, leidub eestlaste toonases repertu-
vähemuses, moodustasid nad siinses seltsi- aaris isamaalaule, mis mitte üksnes ei matki
liikumises valdava enamuse. Nii nagu Saksamaal stiililiselt saksa koorilaule, vaid on lausa
enne 1848. aasta märtsirevolutsiooni, lõi kodanlik otseselt baltisakslastelt üle võetud. Osalt
seltsiliikumine ka Balti kubermangudes tõhusa püüdsid selliseid laule juurutada ka mitmed
aluse uudsele kodanikuühiskonnale. Baltisaksa baltisakslastest kultuuritegelased. Ühe jõulisema
identiteeditunde kindlustamise üheks olulise- katse selles vallas on teinud baltisaksa vaimulik,
maks instrumendiks olid saksa kooriseltsid, Tartu-Maarja eesti koguduse pastor, konsistoo-
nende asutamine ja tegevus aktiviseerus
oluliselt pärast reformimeelse Aleksander II
10 Tähelepanuväärne on rahvusromantiline sümboolika paljude
tollaste seltside nimedes: Bajan (Bojan) on vene muinaslaulik –
9 Näiteks Liivimaa kindralsuperintendendi Carl Ferdinand Walteri analoogiliselt Vanemuisega, kellenimeline selts loodi Tartus 1865. a.;
poolt Liivimaa rüütelkonna maapäeval 9. märtsil 1864. aastal peetud gusli on vene rahvapill, läänemeresoome kandle vaste. Sama laadi
jutluses (Walter 1891: 93). sümboolika on väga iseloomulik ka 19. sajandi saksa lauluseltsidele.
12